Plaat kõlab, nagu oleks Grünbergi plaat trammi alla jäänud. Või nagu vanas vene romaanis, kus rotikolju trammirataste vahele kinni kiilus ja huvitavat häält tegi. Ruigava krigina sisemuses on aga aega ja ruumi – sealt näibki meieni kostvat analoogsüntide harmooniline klugin ja kõik need teised vale-Grünpa sulnid helid. Huvitav kombinatsioon, mis laseb müra pikalt nautida. Siis tuleb tagumise saatel veel üks mürakäik (Onanisme), mida sõõm tumedat ambient’i alguses ja lõpus maha jahutab. Lood on kompositsioonipõhised – kujutlege rütmita industrial’i ja lisage sellele kõikvõimalikke mürasid, kuni lugu (Placenta compressa) neid lõhkemiseni täis on. Ja siis kõik need muud müraasjad, mida on värskendav kuulata (eelkõige just oma toime, mitte ennekuulmatuse poolest). Mootorsaed, käiad ja freesid soovitatavalt väga väsinud kuulajale.